Maastikumaal
alles 17. sajandil, mille ühe koolkonna nn ideaalmaastiku rajajateks olid prantslased Nicolas
Poussin ja Claude Lorraine. Oma kontseptsiooni töötasid nad aga välja Itaalias elades ja nende
maastike näol kangastus neile miljöö, mis nende arvates sobis antiikkangelaste vaprate tegude
taustaks. Ideaalmaastikul on kindlad kompositsioonireeglid. Vaataja ees rullub lahti suursugune
maastik veekogude, silmapiiril sinetavate mägede ja külgedel olevate puude, kaljude või
varemetega, mis mõjusid nagu teatrikulissid. Siia juurde kuulusid ka mõned figuurid. Kunstnikud
ei mõelnud sellist maastikku siiski otsast lõpuni välja. Nad tegid looduses innukalt eskiise küll
puust, lillest, ojast, millest siis ateljees komponeerisid mõjurikka vaate. [--]
(Õpetajate Leht; 01.03.02; artikkel: "Kaks kuulsat Meistrit"
http://www.opleht
annaabi.ee 
