“Liivakell”
peatada, nuta ehk naera, sõima ehk palu ta ei pane seda nagu tähelegi, vaid ruttab
edasi, nagu jumal teab, kes teda ootab ehk kes teda taga kiusab. Või ehk on ka temal
tundmused, on ehk ka temal vaenlased, kes temale iialgi rahu ei anna.
Aeg näib oma koju poole tõttama, ehk ta küll teab, et oma kodus, seal igavese aja
meres igavest und saab magama.
Oo, andke aega, andke päevi, andke ilusaid kullakirges õhtuid, andke ööhämaruses
tulevaid nurmi, andke kauguses sinetavaid metsi, andke lõhnavaid lillesid, andke
kõike, mis tekitab aja, selle suure lepitaja.
Aeg on viirastunud, elatud päevad unenäoks saanud, aga unistused kõnnivad
reaalsetena päise päeva ajal.
Ei tuleta ükski möödaläinud aegu meelde, vaid ta tuletab seda meelde, mis temale
möödunud aja sees armas oli. Ta ääritab oma mõtteid mööda läinud ning igaveste
kadunud õnnega, ta tahab neid tagasi kutsuda sügavuse merest, et veel ükskord nende
magusust maitseda.
annaabi.ee 
