Suur koletis
Suur koletis.
Elas kord üks suur koletis, kellele meeldis õudselt logeleda. Ta logeles
pikki tunde kõrgel oma lossis , imetledes rohelisi metsi, kuldkollaseid
põlde ja sinavaid mägesid. Talle meeldis kuulata linnu laulu ja mängida
peitust, kuid mure oli selles et ta ei saanud kuhugile ennast peita, ükskõik
kuhu oleks a ennast peitnud ikka oleks ta üles leitud. Talle meeldis ka
käia järvede ääres, vaadates siledalt veepinnalt enda peegeldust. Suur
koletis armastas järvi ja nende juures olles oli ta väga õnnelik.
Kuid suurel koletisel oli ka üks suur mure. Nimelt ei olnud suurel koletisel
sõpru