pole oma lastele taolist mulikultuurset nähtust ka oma lastele pärandanud. Alati on olemas ka erandeid, kus korralikust perest tulnud laps sattub alkoholi küüsi ja ka vastupidi. Kaldun isiklikult arvama, et probleemile lahendus on pigem perekonnas, kui milleski muus. Vanemad peaksid lapsele selgeks tegema juba 3-4 aastaselt, mis on alkohol ja näitama Säästumarketite ees elavat näidet sellest, mis võib juhtuda, kui oled alkoholiga liiga sinapeale läinud. Mina isiklikult ei tauni noori, kes alkoholi tarvitavad ja tarvitan seda ka isegi. Minujaoks ongi noorus aeg, kus tuleks erinevaid asju proovida ja maailma avastada, sest kui ühel hetkel avastad, et oledki perekonnaküüsi sattunud, pole enam midagi avastada ega proovida. Pigem taunin ma neid, kes ei tea miks nad alkoholi joovad ja teevad seda lihtsalt seltskonna pärast.
Kõverjooned ei ole kunagi paralleelsed, seetõttu ei saa rumalad aru ei üksteisest ega tarkadest. Arvan, et seda viimast sooviski Bornhöhe oma teosega edasi anda. Ainuke asi mida võiks Tatika ja Vesipruuli kasuks öelda on vähemalt see, et hoolimata kõigest jäid nad oma "tööle" ja uskumustele truuks. Mõlemad üritasid oma asju hoolimata kõigest, edasi teha. Nii üritaski Tatikas aina uusi ja uusi leiutisi teha ning Vesipruul ikka ja jälle kirjutamisega sinapeale saada. Selline järjekindlus on väga tähtis. Eriti, kui tahad kuulsaks saada, kuid lisaks sellele oleks vaja ka tõelisi oskusi. Ma arvan, et Bornhöhe peamine idee oli panna selle raamatuga inimesi mõtlema: "Ega ma ise selline ei ole?" Iseenesest on tegu humoorika ja satiirilise teosega. Minu jaoks oli aga tegu väga kentsaka, mitte nii naljaka, vaid just labase ning nõmeda looga. Eriti mage oli see, et
annaabi.ee 
