Kirjandus keskajast
Abivahendeid oli vähe.
Hiljem läks näitlemine käsitööliste kätte. 12. sajandil on juba uued näidendid –
müsteeriumid (ladina k – teenistus). Tuntuim müsteerium on „Aadama mäng“ ,
kajastab Aadama ja Eeva patutegemist. Madu kasutab ära naise psühholoogiat,
ahvatleb, meelitab teda õuna maitsma. Aadam on pika taibuga ja temast räägitakse
vähe. Madu meelitas teda sellega, et ta saaks nii iseseisvust juurde ja ta pole kehvem
kui meessugu.
Kahte tüüpi lavad. Simultaanlavadel mängitakse mitmes kohas laval korraga (linn,
küla, kirik, põrgu). Miraakel – pühakute imeteod, moralitee – õpetlikud
moraalinormidega lood (ligimesearmastus, jumalaarmastus), farss – koomiline,
labane, kunstlik, ebaloomulik näidend, tüüptegelastega näitemäng, sotii –
improviseeritud näitemäng, sõltub esinäitleja ja trupi improvisatsioonioskusest ning
sellest, mis teema intrigeerivam oli selles paigas, sest seda siis pilgati, sotsiaalne
pilkamine
11