V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
hästikasvatatud preilide seas kartis oma lobama harjunud suu pärast, et sealt äkki midagi
kõrtsiloritaolist välja ei lipsaks. Mõeldagu, kuidas see mõjuks!
Muide liitus see kõik suurte pretensioonidega elegantsi, riiete peenuse ja käitumise kohta.
Igaüks otsustagu selle üle, kuidas ise tahab. Mina olen ainult kroo-nikakirjutaja.
Nii seisis ta juba mõnda aega, vahtides ebamääraselt tühjusse, sõnagi rääkimata, nõjatudes
kamina nikerdatud simsile, kui Fleur-de-Lys järsku ümber pöördus ja teda kõnetas (lõppude
lõpuks oli vaene preili tusane ainult vastu oma südame häält).
232
«Armas onupoeg, kas te ei kõnelnud meile ühest väikesest mustlannast, keda teie paar
kuud tagasi oma öisel valvekäigul vargajõugu küüsist päästsite?» «Küllap vist, armas nõbu,»
vastas kapten. «Vahest seesama mustlanna tantsibki seal kirikuesisel? Tulge vaadake, kas
tunnete ta ära, armas onupoeg Phoebus.»
annaabi.ee 
