Siiski on, lähtuvalt tema mehhaanikast, teda seostatud ka anatoomia ja füsioloogiaga (erutus närvides oleks tema visooni kohaselt pidanud meenutama nöörist kellukese liigutamist...). Loodusteaduste areng hoidis toonastes meditsiinilistes teooriates elus kahte suunda. Räägitakse iatrofüüsikalisest ja iatrokeemilisest koolkonnast. Viimane defineeris elu ja seega ka haiguslikke nähtusi, lähtudes ensüümidest (siinkohal oluline mainida Leidenist pärit F. de la Silviat 1619-1672 kes kõneles nn fermentidest, kui organismi tegevust mõjustavatest tegureist, vastukaaluna levivatele nö rakuteooriatele, millised olid tuge saamas mikroskoobiga tehtavaist avastusist) ning gaaside vallas tehtavaist uurimusist (van Helmont kasutas esmakordselt terminit "gaas"). Iatrofüüsika püüdis seletada organismis toimuvaid protsesse läbi füüsika- ja matemaatika seaduspärasuste (Descartes, Harvey, Boerhaave, Hoffmann). Nimekirjas
annaabi.ee 
