Keskajamuusika
10.saj. Hakati katsetama helikõrguste täpsemat üleskirjutamist. Selleks kirjutati neumasid noodijoontele, esialgu kõikus
noodijoonte arv 2-st 10-ni.
11.saj. Uue, tänapäevase joontesüsteemi, kus helikõrgusi tähistavad nii jooned kui vahed, leiutajaks peetakse Arezzost
pärit muusikateoreetikut Guido Arezzost. Temal oli 4 joont, iga joon ja vahe asusid üksteisest tertsi kaugusel. F-joon
punane ja c-joon kollane. Guido arendas edasi ka noodilugemist, võttes kasutusele silpnimede süsteemi, mis on tuletatud
lauljate kaitsepühaku Johannese auks loodud hümni esimese salmi esimestest silpidest. ut, re, mi, fa, sol, la, si. (hiljem
asendus ,,ut" tänapäevase ,,do"-ga).
12. saj.-l lisati neumadele kandilised noodipead ehk kvadraatneumad. Nüüdsest sai kõiki helikõrgusi märkida täiesti
täpselt (kvadraatkirjas ruudu-, saksa kirjas rombikujulised).
Arvatavasti toimusid muutused ka esituslaadis: nii vabu kui etteantud kaunistusi jäi vähemaks
annaabi.ee 
