Eesti kultuurilugu
Enamik neist olid
linased ja takused. Ülerõivaste ja tekikangad tehti villased või poolvillased.
Vöökudumisel säilis piirkonniti juba neoliitikumi ajal tuntud kõlatehnika, tööpõhimõttelt on
kangakudumisele lähedane kiritehnika ehk korjatud kirjadega vööde kudumine.
Silmkoes sukki ja kindaid kulus Eestile omase külma ja niiske kliima tõttu hulgaliselt. Eriti
virgad kudujad olid saarte naised. Nagu mujalgi Euroopas, on ka eesti vanemaks
silmkoetehnikaks nõelatehnika, mis 19. sajandil oli vähesel määral kasutusel vaid saartel ja
Lõuna-Eestis. Kõige varasem Eestist pärit varrastel kootud ese on dateeritud 14. sajandisse.
Rõivaste kaunistamine pilutamine, tikkimine ja pitsivalmistamine moodustas naiste näputööst
üsna töömahuka osa.
Käsitöötehnikad ja kaunistusvõtted ning ornamendid on saanud olulisi mõjutusi nii
naaberrahvastelt kui ka linna- ja mõisakultuurist. Linna- ja mõisakäsitööliste vahendusel on hulk
annaabi.ee 
