"Mässav inimene" A. Camus
mõttetusele on võimalik ja on mõtet käituda vabalt, on põhjust tunda rõõmu loomiskirest ja saada
rahuldust mässust. Camus ei esita loogilist argumenti, vaid üritab lugejat absurdirõõmuga
mässule õhutada: "See mäss annab elule hinna. Jätkudes läbi kogu eksistentsi, taastab mäss selle
suuruse. Silmaklappideta inimese jaoks pole kaunimat vaatepilti kui aru heitlus realiteediga, mis
temast üle käib. Mäss sünnib maailma mõistusevastasuse äratundmisest, silmitsiolekust
ebaõiglase ja mõistetamatu olukorraga." Ka Eesti ühiskonnas süeneb sotsiaalne rahulolematus,
kuna riigi vastutus oma elanikkonna sotsiaalse turvalisuse eest praktiliselt puudub. Inimarengu
küsimused on olnud teise tähtsusega, kuna riik on seni suhtunud positiivselt pigem tehnoloogia ja
innovatsiooni rahastamisse.
Lõpetada võiks tõdemusega, et ehkki mäss assotsieerub enamuses negatiivsega, on
,,idealistliku mässu" pidav loov inimene siski positiivne nähtus