RALPH WALDO EMERSON
Me
ülehindame oma sõbra südametunnistust. Tema headus tundub parem kui me enda headus, ta
loomus näib peenem, ta kiusatused kergemad. Kujutlusvõime esitab kaunimana kõike talle
kuuluvat ta nime, kehakuju, rõivastust, raamatuid ja instrumente. Meie oma mõtted kõlavad
tema suust uute ja suurematena.
Ometi ei puudu südame süstolil ja diastolil oma analoogia armastuse tõusudes ja
mõõnades. Nagu hinge surematus, nii on sõpruski liiga hea, et olla tõsi. Oma neidu silmitsev
armunu tajub hämaralt, et neiu pole päriselt see, mida ta jumaldab; ja ka sõpruse kuldsel tunnil
üllatavad meid kahtluse ja umbusu varjud. Me kardame kuhjavat oma kangelase üle voorustega,
1
Milton, Comus.
milles ta särab, ja hiljem jumaldavat vormi, mille ise oleme omistanud sellele jumalikkuse
asupaigale. Rangelt võttes ei austa hing inimesi samavõrd, kui ta austab iseennast. Range teaduse
järgi alluvad kõik isikud ühele ja samale lõputu kauguse tingimusele