Ta alustas luuletuste ja väikeste proosalaastudega, mis ilmusid algul Kuressaare õpilasalmanahhis "Noor-eestlane". "Noor-Eesti" esimeses albumis tõmbas ta endale tähelepanu väikese omapärase looduslauluga "Talvine õhtu". „Talvises õhtus” on kurb ja rahulik, kuid armas luuletus, milles Ridala kirjeldab pigem nukral toonil tasast ja lumist talveõhtut. Justkui jalutaks üks vaatleja metsas või aasal ja silmitseks regesid, mis aeglaselt kaugenevad ja lõpuks silmapiiril kaovad. Ridala luuletustes kajastub palju päevast-öösse üleminekuid. Ta kirjeldab palju üksildast endamisi vaatlejat ja arutlejat. Tema looming rikastas XX sajandi esikümnendite luulet uudses impressionistlikus stiilis saaremaastike ja rannapiltidega. Tema sõna oli väga eriline ja täpne ja ta õhutas ka teisi autoreid vormimuutustele. Samuti on Ridalale iseloomulikud kevadmotiivid („Kevade tunne”). „See helendab, helgib,
Seetõttu ei peeta neist maalidest kunstiajalooliselt eriti lugu. Ja ometigi oli ta sentimentaalne looming väga populaarne. Võib-olla aitas sellele kaasa ka akadeemia liikme staatus. "Ilu, juhitud Mõistlikkusest, tõrjub meelepahaga tagasi Meeletuse ahvatlusi" 1770, õlimaal Sellel taiesel on tunda mütoloogilisi mõjutusi ning seda ainult positiivses mõttes. Maali vaadates tekib teavalik tunne nagu silmitseks ma kolme inglit. Ent ometi on tunda pingeid ning tundub nagu hoiaks kaks vasakpoolset rohkem kokku. See aga ei riku üldist meeleolu, mida hoiavad üleval kasutatud värvitoonid. Mida rohkem pilti vaatan, seda tajutavamaks saavad pinged. Tekib tahtmine hüpata maali ja järele pärida, mis on toimumas. Keskmisel naisel on seljas valge kleit, mis sümboliseerib tema süütust, seega on põhjust arvata, et teosel on maalitud ülekohut nõrgemate vastu. Peeter I
annaabi.ee 
