hammastega toorelt sisaldavad lehed valget piimmahla lehed kinnituvad oksale vastakuti lehed on suured: 515, isegi kuni 25 cm pikad ja niisama laiad ning pika peenikese rootsuga iga hõlma sees on leherood selgelt märgatavad, suvel on lehed tuhmrohelised ja vahel natuke läikivad, aga sügisel muutuvad värviliseks vahtra õied on mõlemasugulised, kuid osal neist puudub emakas õied asuvad silmatorkavates kobarates, õiekate on kaheli ja õiekroon kollakasroheline sigimik on tiibjas ja seda varjab meenääre vaher õitseb mais enne lehtimist, teda tolmeldavad putukad VÄLIMUS vahtral on jaguvili, see on kaksiktiibvili, mis pärast valmimist jaguneb kaheks üheseemneliseks osaks kahe tiiva välisservad moodustavad nürinurga, siseservad on kumeralt välja veninud ja moodustavad nüri- või täisnurga seemned varisevad kohe pärast valmimist, see toimub enne talve algust
tamme, saare, pärna ja jalakaga, mõnikord ka sanglepa ja arukasega. Välimus ja kohastumused Noore puu koor on hall ja sile, täiskasvanult püstiselt vaoline ja rõmeline. Lehed on sõrmjalt viiehõlmalised, hõlmad üksikute suurte teravate hammastega. Lehe pikkus ja laius on kuni 15 cm. Lehed on erkrohelised. Leheroots on pikk ja peenike, roosakaskollane. Õied on erkkollased, mõnikord punased, asuvad silmatorkavates kobarates. Septembris-oktoobris ei saa keegi ükskõiksena mööduda kollaste, punaste ja oranzide värvidega ehitud puust. Vahtra kuni paarikümne sentimeetri pikkused suured teravalt viiehõlmalised lehed, mis suvi läbi on vaguralt kandnud oma silmapaistmatut tumerohelist rüüd, avavad nüüd äkitselt endas peituva kirka värvipaleti. Selles, et vaher meil metsas kasvada ei taha, pole süüdi mitte jänesed ja metskitsed, kes küll
annaabi.ee 
