Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules - luuleanalüüs
on koorund õiest alles maigutu;
ning sirelite riisivalge sari
end lõhnanõrgel painutamas ju;
võililledes on rohtu langend tähti,
mis talvel taevas virvendamas nähti.
Henrik Visnapuu ei väljenda niiväga suurt ootust seoses kevade tuleku ja veteminekuga, pigem ta lihtsalt
kirjeldab südamelähedasi pildikesi ja juba saabunud kevade mõju, kuigi esimeste kevade märkide
saabudes ka tema "süda pööripäeva rühib". Liigutavalt kirjeldab ta märga varakevadet: "Maa silmadeks
on loigud,/ silmateradeks kuud./ Ümber lumised laigud, / vetes jalutsi puud." Või haletseb nõrka
oraseliblet, esimest ... "Üsna nurganaise moodi, / kahvatu kui haige voodist, / lumest välja sulab oras. /
Vesi künnivaos veel vilgub, / ning siis mulla sisse valgub / aegamööda mõttes aras." Ja manitseb
mõistmatut päikest, kes optimistlikult oma kiirtesadu lumisele, külmunud maale kulutab.
Kuis mõistmatult sa oma õitsmist pillud
kesk luhalodu, ümber mil on hanged,
kui unes puude rohelised hinged
annaabi.ee 
