Rahvusvahelise inimõiguse esseed
Piinamist defineeritakse kui tahtlikku ebainimlikku kohtlemist, mis põhjustab väga tõsiseid ja
julmi kannatusi. Kannatuste määr on peamine erinevus piinamise ja ebainimliku kohtlemise
vahel, kuid see peab olema ka tahtlik, nt informatsiooni väljapressimiseks või hirmutamiseks.
Asjaolu, et informatsioon võib säästa süütuid elusid, ei õigusta piinamist. Näited tegude kohta,
mille Kohus on leidnud küündivat piinamiseni, hõlmavad vägistamist, ähvardusi kahjustada
perekonda, silmasidemetes hoidmist ja hukkamise teesklemist. Kannatused võivad olla nii
vaimsed kui füüsilised. Piinamise lävi on muutuv, sest see, mida ei peetud piinamiseks 30 aastat
tagasi, võib seda olla praegu, mil standardid tõusevad. Sama kehtib ebainimliku kohtlemise
kohta. Ebainimlik kohtlemine peab jõudma tõsiduse miinimumtasemeni ja põhjustama kas
tegelikku kehalist kahju või intensiivseid vaimseid kannatusi. See ei pea olema tahtlik ega
põhjustatud sihilikult