A.dumas Kolm musketäri terve raamat
sellesse viletsasse kirikusse kaugel linnaserval ainult selleks, et mind näha.»
«Härra Porthos,» ütles advokaadiproua, «kas te oleksite nii kena ja ulataksite mulle
viieks minutiks käsivarre? Ma vestleksin teiega meeleldi.»
«Muidugi, proua,» ütles Porthos iseendale silmi pilgutades nagu kaardimängija
pettuse puhul, mida kavatseb korda saata.
Sel hetkel möödus d'Artagnan, kes järgnes mileedile. Ta heitis kõrvalpilgu Porthosele
ja nägi seda võidukat silmapilgutusi
«Ohoo,» ütles ta endamisi, mõtiskledes selle galantse ajastu kummaliselt kerge
moraalimõiste üle, «siin on üks. kes võib oma varustuse tähtajaks korda saada.»
Järele andes advokaadiemanda käe survele, otsekui pargas alistub tüürile, jõudis
Porthos Saint-Magloire'i kloostri juurde, vähekäidavasse läbikäigukohta, mis oli
mõlemast otsast suletud pöörristiga. Päeva ajal oli seal näha ainult söövaid kerjuseid ja
mängivaid lapsi.
333