Tõde ja Õigus II Terve tekst
Teate, mis ta sai? Veel surisängil tema
poeg valetas talle, seda sai ta; uskuge või ärge uskuge, aga ta lausa valetas, sest ta tõotas oma
isa korjuse viia Rheini äärde, jah, seda tõotas ta. Ja see poeg olen mina. Mitte et ma selgi
silmapilgul oleksin uskunud -- te teate, vahel on niisugune usk, mis kestab ainult silmapilgu, või
õigemini: usk kestab alati ainult silmapilgu, usk, mis võib imet teha, usuekstaas -- nii siis, ma ei
uskunud sel silmapilgulgi, et ma tõotuse peaksin; ma lihtsalt valetasin, sest ma tahtsin, et isa
sureks rahulikult ja rõõmsalt, et tal oleks õnnelik surm. Mõtlesin, et -- oled oma eluajal küllalt
vaeva näinud ja õnnetusi kannatanud ning harva on sinu unistused täide läinud; ole siis
vähemalt surisängilgi rahulik ja rõõmus, nagu ootaks sind ees vaikne ja segamatu õnn. Nõnda
mõtlesin ma, kui ma talle lausa valetasin. Ja mis teie arvate, tegin ma hästi või halvasti?
Talitasin ma õieti?"
annaabi.ee 
