E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
348
lik, Eestimaa Hanrtibal! Võid sa silmapilgu kahe-vahel olla, kuhupoole siin kena Agnese
lugupidamine kaalub? Haha-ha!»
Silmapilgu oli Gabriel tõesti kahevahel; nagu terav mõõk sähvis kuri mõte ta hingest läbi:
oli valu ja õnnetus Agnese meelt seganud, või oli ta tõesti -- ei, see ei võinud olla: see oli
täiesti
võimatu. Agnes truudusetu, Agnes -- Ivo. Schenkenbergi armuke? Naeruväärt! Gabriel
pahandas
iseenese peale. Kuidas võis nii inetu kahtlus ühe silmapiigugi tema mõttes aset leida? Kas ta
Ivot
kui õelat valetajat veel küllalt ei tundnud? Ivo tahtis teda ainult piinata -- see oli käega
katsuda.
Gabriel oli nüüd sessamas hingelises olekus nagu Agnes hommikul, kuid kahju, Gabrielil oli
veel
vähem kavalust, veel vähem kannatust.
«Sa valetad, Ivo,» üties ta rahuliku põlgusega.
Oleks ta vähemau tigedaks saanud, äkilist viha avaldanud! Tema ranulik põlgav hääl sütitas
Ivo
kahjurõõmust veidi suigutatud viha uuesti põlema.