Kõrboja peremees - kirjand läbi Anna silmade
Veel ennem, kui mehed ära
joosta jõuavad käib hirmus pauk ja mürts ning mehed lendasid mõlemad kivist
kaugele. Villu oli maas ja lamas, nagu surnu. Ta käsi oli kõvasti viga saanud ja silm
ka. Jooksin ruttu sinna ning rebisin oma seeliku küljest riba, et ta haavu siduda. Keegi
teine ennast ei liigutanud. Tegutsesime Mikuga nagu oleksime kahekesi.
Villu toimetati linna haiglasse, sest tal olid suured vigastused. Kui Jaan linnast tagasi
jõudis küsisin temalt kohe Villu ja tema silmakohta, et kas ta jääb pimedaks. Aga ta
pidavat ikka nägema veel, kuid kehvasti. Tundsin süüd ja piinlikkust ja olin väga kurb.
Ükspäev rääkisin isaga, et mida ta arvab, kui küsiksin Villut Kõrbojale peremeheks,
aga tema ei olnud sellega kohe mitte päri. Käis talle see väga vastukarva. Aga kui olin
öelnud, et lahkun, kui Villu ei tule, siis jäi ta nõusse. Ning siis küsisin ka Villu käest,
kas ta oleks nõus tulema Kõrbojale peremeheks, aga see keeldus. Kuid minu