Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
nendest siin maal vähe räägitakse (U. B. V, 2709).
Kirjades paavstile (või kuningale), kus ennast kaitsta tuli või oma soovide teostust paluti, püüti
üldiselt aga näidata ja tõendada, nagu oleks ristiusu püsimine ning levimine ja vastristitute hea
käekäik neile südameasjaks, vastaseid aga just nende asjade vastu eksimises süüdistades, nagu
seda maaisandate kaebe- ja seletuskirjad paavstile selgesti näitavad.
Ka vasallid hakkasid värssi sarnaseid silmakirjalisi kõnekäändusid tarvitama, näit. kirjas Taani
kuningale Kristof I-le a. 1259 seletavad nad, et nad piiskopiga on sünodaalmaksu asjus kokku
leppinud ja paluvad selle kokkuleppe kinnitada, ühtlasi öeldes, et nad sellega on tahtnud
iseäranis silmas pidada ,,maa kasu ja vastristitute soodustust (utilitati terrae et commodo
neophitorum intendentes)", kuna nad tegelikult ometigi selle kõnesoleva sünodaalmaksu
maksmise viimaks terves ulatuses vastristitute peale veeretasid.