TÄNAPÄEVA EESTI INIMESE KUJUTLUS HALDJAST EHK KES HALDJAS ON OLNUD JA KELLEKS TA ON SAANUD
pealuu kaasas, metsa kõndima minnes. Metshaldjat tuli vaadata läbi pealuu silmaaukude (Masing
1998:136). Metsaväge sai appi kutsuda ka kergema vaevaga: “/.../ tuli otsida üheksalt maalt kolm
päevanägematut, puukoore alla kasvanud mugulat ja kõik matta ööl kolme tee ristkohale /.../”
(Masing 1998:130).
Kirikuhaldja (kirkon haltia), keda kujutletake vahel kiriku kõrguseks, nägemiseks tuli võtta
hauast aga vana laiba pealuu, mille silmaaugust läbi vaadates ta nähtavale ilmus. Kõnelda sai
haldjaga läbi kolba suu ava. Tulles andis haldjas suud, minnes pakkus kätt, aga viimast ei
tohtinud vastu võtta, muidu viis ta hauda kaasa (Masing 1998:141). Läbi kolba silmaaugu
vaatamine on lihtsustunud jaaniööl, täiskuu ajal, näiteks mõne veekogu ääres läbi loodusliku
auguga kivi vaatamiseks (Levy 2001:163).
Piksi-tüüpi haldjaid saab näha astudes ühe jalaga seeneringi. Seenering on tegelikult pikside