V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kõige selle põhjuseks oli
Quasimodo. Egiptuses oleks teda selle templi jumaluseks peetud; keskajal deemoniks
arvatud, oli ta tõeliselt kiriku hing.
Ses mõttes on nüüd Jumalaema kirik neile, kes teavad, et siin kord Quasimodo on elanud,
tühi, elutu, surnud. Tundub, et midagi on siit kadunud. Tohutu keha on tühjaks jäänud,
säilinud on ainult kondistik; vaim on lahkunud, jäänud on vaid kest. See on nagu kolp,
milles veel näha on silmaasemed, kuna pilk on igavesti kustunud.
8
4
IV. KOER JA TEMA ISAND
Oli siiski üks inimene, kelle Quasimodo oli välja jätnud oma õelusest ja tigedusest kõigi
teiste vastu, ja keda ta niisama palju, vahest veel enamgi armastas kui oma kirikut. See oli
Claude Frollo.
Asi oli üsna lihtne. Frollo oli teda ju leidnud, kasulapseks võtnud, toitnud ja kasvatanud.
Väiksena oli Quasimodo tavaliselt Claude Frollo jalgade juures paopaiga leidnud, kui
koerad ja lapsed temale jahti pidasid