"sillutisekivide" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

jalg nii väike võib olla; kui laps eemal on, siis jätkub sellest ilusast sussike-sest, et silmade ette kerkiks õrna ja hapra lapse kuju. Talle paistab, et ta teda näeb, ta näebki teda üleni rõõmsana ja elavana, ta peeni käekesi, ümarat peakest, ta süütuid huuli, selgeid silmi, mille valgegi on sinkjas. Kui on talv, roomab ta põrandavaibal, ronib suure vaevaga pingi otsa, ema aga väriseb kartusest, et ta võib tulele ligi pääseda. Suvel ukerdab ta õues ja aias, rebib rohtu sillutisekivide vahelt, vaatab lihtsameelselt ja kartmatult suurtele koertele ja suurtele hobustele otsa, mängib konnakarpide ja lilledega ning paneb aedniku torisema, kui see 1 8 9 lillepeenardel liiva ja aiateedel mulda leiab. Tema ümber naeratab, särab ja mängleb kõik nagu ta ise. Isegi tuuleõhk- ja päikesekiired hullavad võidu ta vallatutes lokkides. Kõike seda näeb ema sussikest vaadeldes ja ta süda sulab nagu vaha tule käes.