Ulme Taevas oli täna teistsugune kui tavaliselt. Tähed sillerdasid vastu nagu ikka, mõned üksikud pilved hõljusid udukoguna nende ümber ja isegi kuu oli oma vana asendi sisse võtnud. Kuid mida enam Priit pea kuklas taeva poole jõllitas, seda enam ta veendus, et täna on siiski midagi teistmoodi. See miski ei olnud esmapilgul eristatav, kuid sellisel terasel poisil ei jäänud kunagi midagi kahe silma vahele. Priit heitis murule pikali, seadis käed risti kuklasse ja jäi ainiti taevasse jõllitama. See tõmbas
Gondelaurier' hoole alla, kes oli endise kuninglike ammuküttide ülema lesk ja elas oma ainsa tütrega Pariisis oma majas vastu Jumalaema kirikut. Palkon, kus noored preilid istusid, viis toredasse tuppa, mille seinu kattis kollane flaami nahk, kuhu kuld-oksad olid sisse pressitud. Rööbiti jooksvad nikerdatud laetalad rõõmustasid silmi oma veidrate värviliste ja kullatud kaunistuste hulgaga. Nikerdatud kirstudel sillerdasid siin-seal säravad emailkaunistused; fajansist metsseapea kroonis suurepärast nõuderiiulit, mille kaheosaline jaotus vihjas sellele, et majaemand oli ühe kuningliku vapirüütli abikaasa või lesk. Tagaseinas, kõrge, üleni vappide ja kilpidega kaunistatud kamina kõrval istus punasest sametist toredas tugitoolis viiekümne viie aastane proua de Gondelaurier, kelle vanust võis lugeda mitte üksnes ta näost, vaid ka riietusest.
annaabi.ee 
