V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ülemdiakonile.
Ta läks tornitrepist üles, et vaadata, mis preester sealt otsib. Ta ei teadnud isegi, mida ta
peaks tegema, mida ütlema või mida ta üldse tahab. Ta oli täis viha ja hirmu. Ta südames
põrkasid kokku ülemdiakon ja mustlasneiu.
Tornitippu jõudnud, uuris ta ettevaatlikult, enne kui trepi varjust välja tulla ja platvormile
astuda, kuhu preester jäi. See seisis seljaga tema poole. Kellatorni platvormi ümbritseb
võreline balustraad. Seal, Jumalaema kiriku sillapoolses küljes toetus preester rinnuli
balustraadile ja vaatas alla linna.
Quasimodo hiilis talle kikivarvul järele, et näha, mida ta nii teraselt silmitseb.
Preestri tähelepanu oli niivõrd pingul, et ta ei kuulnudki kellalööja samme enda ligidal.
2
8
7
Pariis, eriti tolle aja Pariis pakub toredat ja veetlevat vaatepilti, kui teda silmitseda ülalt
Jumalaema kiriku tornist suvise varahommiku rõõsas valguses. Võis olla juba juulikuu.
Taevas oli üleni selge