V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
mõni auk, mõni tagauks või mõni pragu.»
«Kes on nõus?» küsis Clopin. «Mina lähen kiriku juurde. Aga kuhu meie väike Jehan on
jäänud, kes ennast nii üleni rautanud oli?»
«Küllap surma saanud,» vastas keegi. «Ei ole tema naeru kuskil kuulda.»
Argoo kuningas kortsutas kulmu ja ütles:
«Kahju, väga kahju. Tal oli selle rauarämpsu all vahva süda. Kus on meister Pierre
Gringoire?»
«Pealik Clopin,» ütles Andry Punane, «see pani plehku, kui me veel Vahetajate sillalgi
polnud.»
Clopin põrutas jalaga vastu maad.
«Kurat võtku! Ise õhutas meid siia ja nüüd jätab meid lagedale! Arg lobamokk, vana
tuhvel!»
«Pealik Clopin,» ütles Andry Punane Kirikuesise tänava poole vaadates, «seal ongi väike
skolaar.»
2
4
2
«Kiidetud olgu Pluton!» hüüdis Clopin. «Aga mida kuradit ta seal järel veab?»
See oli tõepoolest Jehan. Ta jooksis nii ruttu, kui talle seda lubasid ta rasked rüütliriided ja
annaabi.ee 
