Harja paksuse järgi liigitatakse 3 rühma: 1) õhuke ülevool puutub ülevoolav juga kokku ainult läve esiservaga, nii nagu õhukeses seinas oleva ava puhul. <0,5H. Kasut mõõteülevooludena, veskipaisjärvedel. 2) Eriprofiilülevool läve laius jääb vahemikku 0,5H 2H. Läve ristlõige võib olla kandiline või voolujooneline. 3) Lailäviülevool on rõhtne lävi, mille laius (pikkus) =2h...10H. Arvutatakse ka voolu kitsendavaid läveta ehitisi, nt teetruupe, väikesed sillaavad. Kui alumise bjefi vesi voolamist üle ülevoolu ei takista, on ülevool uputamata, kui aga takistab, siis uputatud. Põhivalem: Q=mb(2g)*H03/2, kus H0=H+0v02/(2g) on dünaamiline surve, b ülevooluava laius ning m ülevoolutegur, mille väärtus oleneb ülevoolu ehitusest. 14.Õhuke ülevool, kasutamine, valem: puutub ülevoolav juga kokku ainult läve esiservga, nii nagu õhukeses seinas oleva ava puhul. Piki ülevooluseina tõusvate voolujoonte toimel juga kahaneb. Algul joa alumine pind
Alguses kasutati kindlasti looduse enda ande, koolmekohad, maha langenud puud, kivid keset jõge, jõe kohale ulatuvad kaljunukid jne. Esimesed sillatüübid olid kaarsillad (võlvsillad). Esimene kirjalik märge on Babülooniast 2100 ema, kus kreeklane Diodoros teavitab võimsa 300m pikkuse silla ehitamisest üle Eufrati jõe, mille kaaravade sille olevat 9m. Sillaavad laotud tellistest ja kaetud kiviplaatidega. Kinnitusvahendina kasutati tinaga paika valatud raudkobasid. Tähelepanu oli pööratud ka veesurvele, mille surve vähendamiseks olid sillasambad voolusuunas laiemad. Silla sõidutee oli puidust. Kuigi kaare ja võlvi leiutasid Mesopotaamia helged pead juba 4000 ema, leiutasid egiptlased selle 2000 a pärast uuesti.