"silitamisega" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Kuid tema kõrval oli veel mingi teine, must, pealaest jalatallani varjatud kuju, kes teda oma vaikimisega hämmastas. «Noh!» ütles Gringoire etteheitvalt. «Djali 'tundis mind ennem ära kui teie.» Kitseke muidugi ei mõelnudki oodata, kuni Gringoire oma nime hakkab nimetama. Vaevalt oli ta sisse astunud, kui Djali ennast õrnusega tema põlvede vastu hakkas hõõruma, sinna oma valget villa jättes, sest ta ajas karva. Gringoire vastas talle silitamisega. «Kes see teiega kaasas on?» küsis mustlastüdruk tasa. «Olge rahulik,» vastas Gringoire, «see mees on minu sõber.» Filosoof pani laterna põrandale, kükitas maha, ja Djalit oma käte vahele võttes hüüdis la vaimustusega: «Oo, kui armas loomake! Tõsi küll, ta paistab enam silma oma puhtuse kui kasvuga, kuid ta on terane, osav ja tark nagu mõni grammatik! Vaatame järele, Djalikene, kas sa mõnd oma vigurit pole ära unustanud. Kuidas teeb meister Jacques Charmolue? ...» 450