Eesti rahvatoite
olid eestlaste toitumisharjumused eelnevatel sajanditel, seda tõenäoliselt ei tea meist paljud. See
raamat sisaldabki lühikese ülevaate eesti rahva argi- ja pidupäevatoitudest ning toitudega seoses
olevatest pärimustest, nii nagu need olid välja kujunenud XIX sajandi teiseks pooleks.
Kõigepealt räägib raamat toidu üldajaloost 19. ja 20. sajandil. Kuni sajandi keskpaigani olid
toitlusolud Eestimaal küllaltki kehvad ning toituti põhiliselt aganaleivast ja silgusoolveest. 1849.
Aastast hakkas põllumajanduse olukord paranema, ning samuti ka toitlusolud. Kuid toit oli siiski veel
küllaltki ühekülgne. Päeva peamiseks söögikorraks oli kuni 19. sajandi viimase veerandini õhtusöök,
milleks keedeti putru või suppi. Liha oli eesti talurahvale maiuspala, millest levinum valmistatud toit
oli hapukapsasupp. Sajandi lõpupoole nihkus peamine söögikord õhtult lõunale. Kõige tähtsamaks
toiduks peeti leiba, millega oldi küllaltki kokkuhoidlik