nüriks minema. Heinateo algus · Heinatööd alustati laupäeval. · Heinalistele panid kaasa kalja- ja piimalähker, kala- ja võikarp. · Enne heinategu niideti ka küüniesine, kui küün oli, või lihtsalt kuhjaalune. · Enne heinamaale minekut tuli naistel loomad talitada. · Ühte lähkrisse pandi kali ja teise piim ning enne kella viit hommikul oldi minekuvalmis. · Kui heinamaa oli lähedal, tõi keegi kodustest hommikusöögi järele. Selleks oli kartul silguga. Heinateo käik · Metsahein pidi saama vähemalt kolm kastet, enne kui teda võis üles võtma hakata. · Hommikul niideti ja keskhommikul võeti kasutusele rehad. Nii töötati kuni lõunani. · Peale heina kokkulükkamist hakati saadu tegema. · Et saade küüni vedada, pandi alla hagu, igale neli, kas pajust või lepast. · Hein pandi kuhja, või veeti küüni. Sõnastik · Lüsi Vikati vars · Saad Koonusjas sisetoestuseta heinakuhi
" Tegelikkuses koguti heeringapead kokku, hoiti leivateoni alles ja pandi kalapiruka sisse. Heeringat sai suhteliselt harva ja kalapead olid nii suured maiuspalad, et jumal hoidku nende äraviskamise eest, nagu rahvasuu väitis. Alles XIX sajandi lõpul muutus soolaheeringas taludes suhteliselt tavaliseks toiduaineks, mida pakuti lausa iga päev nii oma rahvale kui ka palgatud töötegijatele. Tõsi, ka siis polnud heeringas kõigile taskukohane. Vaesem rahvas pidi ikka silguga piirduma. Selline seisusevahe sünnitas uusi kõnekäände. Näiteks andis rahvasuu järgmist hüva nõu: "Kui rootsi vangi (heeringat) ei ole, siis siruta silku, kui silku ei ole, siis söö sabata silku (ehk soola)!" Rasvase ja soolase suutäiena sobis heeringas nii kördi-, leeme- kui ka leivakõrvaseks. Et tegemist oli siis juba suhteliselt odava ja hästi säiliva kaubaga, hakati seda lausa mitu korda päevas sööma. Veelgi enam, sageli maksti isegi osa töötasu soolaheeringates
annaabi.ee 
