Luuleteksti analüüs "Lapsetapp" (K. Kaldmaa)
Kaldmaa on oma loomingus sageli mänguline, nii ka siinses luuletuses. Kuigi luuletusel
puudub kindel rütm, mängib luuletaja huvitavate kõlakujunditega – nt piiksus ja viiksus / ... /
ei mingit nakitsust, pakitsust, tarvet –, mis teevad luuletuse lihtsalt ja nauditavalt loetavaks.
Ühtlasi ilmestab Kaldmaa oma luulet mitmete epiteetidega: / ... / sellest igavesti närivast
tundest / vääksuvast kohalolekust / rahuolematust häälest ja rõhutab korduste ja silbitamisega
seda, mida peab väga oluliseks.
Arvan, et seesugune luuletus on suunatud lugemiseks kõigile, kes seda lugema juhtuvad.
Pärast mitmekordset lugemist ei tundu see luuletus olevat enam niivõrd negatiivne, nagu see
alguses näis. Mida rohkem luuletust lugeda, seda kergemaks see muutub. Samuti muutub
luule-mina sümpaatsemaks ja haavatavamaks. Lapse tapmist kirjeldavad read kaotavad pärast
mitmekordset lugemist esmapilgul näiva jämeduse ning üha enam hakkad ise kõnelejaga
samastuma
annaabi.ee 
