Eesti keele ajalugu
Need tõigad osutavad, et tegemist oli rõhurütmilise keelega, mida iseloomustas terav kontrast rõhuliste ja rõhuta
silpide vahel. Järgsilpide häälduses polnud täpne artikulatsioon nii oluline. Keele edasisel arenemisel lisandus
järgsilpidesse vokaalivastandusi, mis vähendas prosoodilist kontrasti pearõhulise silbi ja teiste silpide vahel. Hilise
läänemeresoome algkeele lõpul olid järgsilpides võimalikud juba kõik needsamad vokaalid, mis pearõhulises silbiski.
Seega, kaasrõhk oli muutunud lingvistiliselt oluliseks. Eesti keeles on suur erinevus rõhuliste ja rõhutute silpide
hääldamises, mis avaldub selles, et rõhututel vokaalidel on kalduvus redutseeruda ja kaduda.
Eesti keele omasõnadele on iseloomulik, et rõhk on sõna esimesel silbil. Rõhk paigutub kindlasti lõppu
võõrtuletusliidetega sõnades, samuti sõnades, mille viimases silbis on pikk vokaal, diftong, ülipikk vokaal või
konsonant
annaabi.ee 
