Kõnetegevuse psühholoogia
Sisekõne on kõige levinum
keelekasutusevorm. Nii kujutlus kui verbaalne teave lõimub siin. Hääletu kõnelemine
võib ollaa sisekõne sõnastamine enda jaoks või ka tegevuse kajastamine.
HÄÄLDAMISE ARENG
Hääldamise juurde käib intonatsiooni, mis teglt omandandtakse varemkui esimesed sõnad
(vähemalt osaliselt), rõhu ja rütmilised strukutuurid, rõhulised silbid sõnad ja sõnad
lauses ja ka silbirühm.
Kõnetu lapse puhul alustada silpidest, silbiridadest, seostada rütmiga. Sensoorne
abstraktsioon mälupesad, mis kujjunevad peas ja vastavad ühe foneemi variandile.
Lapsele nüüd vaja (alateadlikult) oma ja tajutav kõne kokku viia eeskuju alusel. Et ta
kasutab samalaadseid häälikuid. Need sensoorsed mälupesad on erisugused eri keeltes Nt
jaapanlastel r ja l on üks ja sama.
Lihtsamad artikuleerimised omandatakse varem, raskemad hiljem, (nt r on raskemaid).
Sulu koht on väga muutuv. Nt ki-ka-ko-ku
annaabi.ee 
