Meelis Meelis oli raamatu alguses 9- aastane poiss. Tema isa oli Sakala maavanem Lembitu. Lembitul oli karjus Ivo, kes oli küll venelane, aga tundis ennast Eestis nagu oma kodumaal. Ta rääkis hästi eesti keelt ja õpetas Meelist vilepille tegema, sikusarve puhuma ja palju teisi asju tegema. Kui Leholasse tuli sõda, rööviti Meelis ja viidi Dünamünde kloostrisse, kus ristiti ta Bernhardiks. Meelis austas oma kodumaad ja ta ei võtnud seda nime omaks. Ta põgenes kloostrist ja sattus saarlaste laevale. Saarlaste laev uppus tormi käes, aga Kuremaa mereröövlid päästsid Meelise. Laeval kohtus Meelis Sigurdi tütre Astridiga, kes oli mereröövlite poolt röövitud. Meelis päästis Astridi köitest ja nad põgenesid metsa
Kuidas ta vaene põgenes! Mina ikka kännul! Vahel ajas küll pea püsti ja susises vastu, aga pani muudkui jälle minema - inimese silmavaadet ta ei kannata. Siis ikka tema ees ja mina taga järel... MARI. Noh? Said ära materdada? TIINA. Ära materdada? Jumala looma? Mis ta mulle siis kurja tegi? Taju põgenes! MARI. Kurja ei tee? Alles mineval nädalal oli Tähik nõelatud... TIINA. Kui ehk ise peale astus. See paranes ju ära jälle... (Ärevuses.) Ah! Metsast kostab sikusarve heli. MARI (ka ärevuses). Tule, lähme! TIINA. Ei, ei, mina ei tule! (Vilistab lugu kaasa ja teeb köhal seistes rõõmsaid tantsuliigutusi.) MARI (rahutult). Tule, tule. Lehmad tahavad lüpsta! Me peame minema. TIINA. Ei, ei, mina nopin veel ruttu mõne marja, ilma ma koju ei lähe! MARI (tusaselt). Marju noppida oli aega küll. Tule või ära tule, mina lähen! (Pöörab minema.) TIINA Jaa, jaa - mine, mine ees, küll ma tulen kõhe! (Kergel sammul metsa ära.)
annaabi.ee 
