Nõiad
armust surnukskägistamise näol, enne kui ta tuleriidale saadeti.
Siis aga võtsid sündmused isevärki pöörde. Vandenõu oli korda läinud ja nunnadel polnud
enam mingit põhjust kurjast vaimust vaevatuid teeselda. Ent sümptomid läksid aina
hullemaks.
Üks nunn kukkus Jumalat teotades ja krampide käes vääneldes maha, kergitas üles undruku ja
alussärgi ning näitas ilma vähimagi häbita oma suguosi ning kriiskas roppusi. Tema liigutused
muutusid nii siivituks, et juuresolijad pöörasid silmad ära. Ta kisendas ühtevalu, ennast ise
kätega ära narrides: ,,Tule juba, niku mind!"
(Üks teine kord) nunnad pildusid oma pead vastu rinda ja selga nagu oleks neil kael katki,
tehes seda mõeldamatult kiiresti.
Nende näod muutusid nii kohutavaks, et nende peale pole enam sünnis vaadata; nende
silmad olid pärani ega pilkunud üldse. Nad ajasid äkitselt jubedasti pasite läinud ja mustaks
tõmbunud kange ja vinnidega kaetud keele suust välja