saama maad, mis ei kuulu mõisnikele. Liikumise haripunkt saavutati 1841. aastal Pühajärve sõjas. 19. sajandi teisel veerandil püüdsid slavofiilsed ringkonnad piirialade rahvaid tihedamalt "emakeelse Venemaa" külge siduda. Venestuspoliitika peamiseks 4 kandjaks oli õigeusu kirik, lootes sel teel kohalikke elanikke kiiremini venelasteks muuta. Levis kuuldus, nagu antaks "tsaari usku" siirdujatele maad ja muid soodustusi. Algas massiline usuvahetus 1845. aastal, mille eesmärgiks oli puht maiste hüvede saavutamine. Varsti paljud talupojad aga pettusid usuvahetuses ja 1847. aastal oli liikumine vaibunud. 2.1 UUED TALURAHVA SEADUSED 2.2 1802. aasta regulatiiv "Iggaüks..." 1802. aastal võttis Eestimaa maapäev vastu regulatiivi, mille kinnitas Venemaa keiser Aleksander I reskriptiga 25. septembrist 1802. Regulatiiviga ,,Iggaüks...",
1841. aastal levisid kuuldused väljarändamisvõimalustest Venemaale, kus pidi saama maad, mis ei kuulu mõisnikele. Liikumise haripunkt saavutati 1841. aastal Pühajärve sõjas. 19. sajandi teisel veerandil püüdsid slavofiilsed ringkonnad piirialade rahvaid tihedamalt "emakeelse Venemaa" külge siduda. Venestuspoliitika peamiseks kandjaks oli õigeusu kirik, lootes sel teel kohalikke elanikke kiiremini venelasteks muuta. Levis kuuldus, nagu antaks "tsaari usku" siirdujatele maad ja muid soodustusi. Algas massiline usuvahetus 1845. aastal, mille eesmärgiks oli puht maiste hüvede saavutamine. Varsti paljud talupojad aga pettusid usuvahetuses ja 1847. aastal oli liikumine vaibunud. Uued talurahva seadused Aleksander II ajal (1849 ja 1856). "Mahtra sõda" Asjad läksid mõnevõrra paremaks sajandi keskpaiku, kui kehtestati uued talurahva seadused. 1849. ja 1856. aasta seadustega soodustati raharendi rakendamist ja talude pärisostmist. Mõisamaast eraldati nn
annaabi.ee 
