Soo on maastiku osa, kus liigniiskuse tingimustes kasvab sootaimestik, mis kõdunemisel moodustab turba. Välistunnuste järgi mõistetakse soo all liigniiskeid maid, mille pealispind on kuivendamata olekus kaetud vähemalt 30 cm paksuse turbakihiga ning kuivendatud olekus 20 cm paksuse turbakihiga. Soid liigitatakse mitmesuguste põhimõtete ja tunnuste 20 järgi, tähtsaim ja levinuim on soode jaotamine: madalsoodeks, siirdesoodeks ja rabadeks (Taimre 1989: 336-337). Soode põhitüübid on madalsoo ja raba. Siirdesood on sillaks nende vahel; sõltuvalt arengustaadiumist lähevad need kord madalsoo, kord rabade alla (Valk 2005: 29). Soovee ja substraadi aluselisuse- happelisuse (pH) järgi on sood: happelised pH<4,8, nõrgalt happelised pH 4,8-6,4 ja aluselised pH 6,4-8 juures. Kui soovee pH on üle 6,4, siis on reeglina tegemist kaltsiumirikka keskkonnaga. (Kink et al 1998: lk 12).
tüsedusel turbalasundil kasvavad taimekooslused. Olenevalt arenguastmest ja looduslikest oludest võivad sood olla kaspuudeta (lagesood) või hõredalt kasvavate puudega (puissood) või metsaga kattunud. Metsamajanduslikest huvidest lähtuvalt käsitletakse soid, mille puurinde kõrgus on suurem kui 4 m ja võrade liituvus üle 0,3, tavaliselt metsataimkonna osana. Sootaimkond on üks seitsmest kasvukohatüüpide klassifikatsiooni kõrgeimast üksusest, mis jaguneb madalsoodeks, siirdesoodeks ja rabadeks. Madalsood (põhjaveetoitelised sood) paiknevad vähese äravooluga nõgudes, madalatel tasandikel, veelahkmealadel ja lammidel. Põhjavee tase on kõrge, ulatudes kohati maapinnani, taimedele vajalike toiteainete hulk sõltub peamiselt selle liikuvusest. Liigivaestes madalsoodes on põhjavesi väheliikuv ja toiteainete poolest vaene. Taimedest on iseloomulikud mätas-, hirss- ja niitjas tarn, sookastik ja tavasirbik.
annaabi.ee 
