Eestlaste nimepaneku traditsioon ja selle muutumine
ülekandmine ühest ühiskondlikust seisundist teise, talle uue staatuse andmine. Võime
järeldada, et lapse sotsiaalne omakstunnistamine polnud paganlikel eestlastel seotud nii
reglementeeritud ja pika rituaaliga kui näiteks pulmad või matus, mille arhailised jooned on
märksa paremini säilinud. (Valk 2009)
Seega nimi ise ei suurendanud inimese hingejõudu, see oli otsekui väline märk, mis osutas
toimunud sündmusele - siirderituaalile, mis andis lapsele väge juurde ja millega kaasnes nime
avalikustamine. (Ibid)
Folkloristide tähelepanekute järgi on just siirderituaaliga seostuvaid rahvajutte rohkesti, sest
need on inimese jaoks kriitilised ajad, mil teda ähvardavad mitmed üleloomulikud ohud.
Euroopas on väga populaarsed olnud lood erinevatest mütoloogilistest olenditest ja nõidadest,
kes kipuvad ristimata väikelapsi varastama või vahetama. Eestis on see motiiv seostunud
eelkõige kuradiga
annaabi.ee 
