Merisutt
Merisutt on levinud Atlandi ookeani
põhjaosas, Vaikse ookeani põhjaosas ja Kaspia meres. Läänemeres on merisutt siiski
eksikülaline, teada on veidi üle 20 leiu, enamik neist Liivi lahest, mõned leidu ka
põhjarannikult. Paljunemise kohta Eesti jõgedes kindlaid andmeid pole, kuigi aeg-ajalt on
üksikuid isendeid Pärnu jõest püütud.
Merisutt on põhjalähedane, viibib enamuse ajast ranna lähedal ja jõe suudmeosas, mida meri
üle ujutab (Fagan, 2002). Sutti peetakse haruldaseks siirdekalaks. Vastseid leidub mudas, kuid
täiskasvanud eelistavad kruusaliivast põhja.
Merisutid on sisenenud Suur järvistusse (joonis 3) Atlandi ookeanist, laevastiku kanalite
kaudu. Esimene silmuline leiti Ontario järvest 1830.aastal. Niagara juga tegutses nagu
looduslik takistus, et merisutid ei pääseks Erie, Huron, Michigan ja Superior järvedesse.
Welland kanali ehitamisega kaasnenud ümbersõit ja 1919.aastal süvendamisega, kaasnes
merisuttide juurdepääs enamusele järvedele. 1938
annaabi.ee 
