Eesti loodusgeograafia
Iseloomulikeks
pinnavormideks on voored ja nende vahele jäävad piklikud nõod, mis on
tekkinud mandrijää vooliva ehk kulutus-kuhje tagajärjel liustiku serva lähedal.
Mitmetes voortevahelistes nõgudes on järved, milledest paljud on tänaseks
sood. Keskne veesoon on Amme jõgi. Vooremaa idaserval ja lõunaosas
mitmekesistavad pinnamoodi moreenkünkad ja mõhnad. Suuremad
mõhnastikud jäävad Vooremaa ja Kagu-E lavamaa siirdealale.
Sakala kõrgustik – jäälahkmeala kulutuskõrgustik (aluspõhjaline kõrgustik, st
õhuke pinnakate ja suht. lihtne geoloogiline ehitus), ürgorgudega liigestatud
lavakõrgustik, st et pinnamoes domineerivad devoni liivakividesse ulatuvatest
ürgorgudest liigestatud lavajad nõrgalt lainjad ja mitmes kohas väikeste
voortega moreentasandikud. Sakala kõrgustiku oosid paiknevad sageli
ürgorgudes. Künklikum on kõrgustiku lõunaosa, kus asuvad ka kõrgustiku
annaabi.ee 
