Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat
Droemer
272
primaarse südame rütmihäirega, vaid keha psühholoogilise või kompensatoorse reaktsiooniga
muudele ärritajatele. Nii on näiteks psühholoogilised ja kompensatoorsed südamerütmi
kiirendajad erutus ja hirm, vererõhu langemine, düspnoe ja hüpoksia, südamepauna tamponaad,
pneumotooraks, palavik, valu jne. Sellisel juhul ei oleks rütmihäire ravi mitte ainult ebavajalik,
vaid lausa vale. Siinkohal on hea meelde jätta, et maksimaalse siinussageduse saab enamasti siis,
kui 220-st lahutada vanus (aastad). Kõik sagedused, mis jäävad üle selle, on alati patoloogiliste
põhjustega ning mittefunktsionaalsed. Teisalt esineb füsioloogilist bradükardiat (sportlase süda).
On olemas terve hulk haigusi, mis võivad tekitada südame rütmihäireid, mida on ilma
põhiprobleemi kõrvaldamata raske kontrolli alla saada – eelkõige kuulub siia alla tasakaalust
väljas vere elektrolüütide tase