Tõde ja Õigus II Terve tekst
" karjus direktor. ,,Teie pikk niisuke! Teie, kes te mul
vanahärra Schulzi minema kihutasite! Teie..."
,,Need ei ole teie tasside kõrvad," ütles Indrek nüüd.
,,Kuidas? Mitte minu? Aga kelle siis? Kust te nad võtsite?" küsis direktor.
,,Seda ma ütlen ainult härra direktorile üksi," vastas Indrek.
,,Härra Maurusel pole saladusi," ütles direktor. ,,Minu maja on kui klaaskuppel, igaüks võib sisse
vaadata, kes aga tahab, sest siin valitsevad tõde ja õigus. Ütelge siinsammas või meie kõik
peame arvama, et see pikk inemine valetab siin."
,,Ennem olen ma valelik, kui seda teiste ees ütlen," vastas Indrek ja ei öelnud ega öelnudki, mis
või kust need tassikõrvad on. Ei aidanud midagi, härra Maurus pidi lõpuks ühes Indrekuga
eestuppa minema ja ukse sulgema, et viimaks ometi tõtt teada saada, mida ta üle kõige
armastas.
,,Need on õnnekõrvad, härra direktor," seletas Indrek eestoas tasakesi, et teised läbi ukse ei
kuuleks
annaabi.ee 
