Tammsaare ja Gailit elulugu
juures, sest me teame, millega see lõpuks laheneb; ja laheneb see enamasti vanamehele mitte
küllalt ea- ja seisuseväärika allajäämisega. Leiutatud kuju on Tammsaarel ehtne ja
ainulaadselt mahlakas. Inimlikult soojuselt kerkib see raamatu lõpul ja edaspidiseis köiteis
isegi kaugelt sümpaatsemaks vastasmängija Andrese omast. Suur osa koomikast, mis
piirab Pearu isikut, sõltub muidugi ka ta kõne originaalsest laadist (dia- ja monoloogitehnikas
pole Tammsaare ennast kusagil enam siinantust ületada suutnud, kuigi just sõnamäng on
Tammsaare tugevamaid külgi). Pearu kõnetehnika seisab suurel määral piibliliku
väljendusviisi parodeerivalt koomilises transponeerimises tüserealistlikesse
pühapäevakõnelustesse, mis peavad matkima talupojaviisakust, olukorraga kohandatud õrna,
ülendatud tundelisust (purjuspeajutud naabrimehe naise matustel, oma poja pulmades
naabrimehe tütrega, vestlus Indrekuga ,,Tõe ja õiguse" teises köites jm.). Kuigi sel moel Pearu
annaabi.ee 
