Antiikteater
Aprillikuine hommik. Esimesed päikesekiired hakkavad paistma ehitud
Ateenale. Dionüüsiaks üles löödud Ateena särab päikesekiirguses, esimesed inimesed
hakkavad tänavatel ringi liikuma, eilsest peost ärkavad üles valutavate peadega
pidutsejad. Nii umbes keskpäeva paiku tõuseb päike ka piisavalt kõrgele, et minu
silma paista. Nimelt, minu voodiks pole mitte kallis mahagonist siidlinadega voodi
vaid rentsel. Niisiis, mind äratavad kevadpäikese kiired, mis läbi rentsli võre mulle
silma paistavad. Avan silmad, ninna tungib jälle see haiglane hais solgivedelikkudest,
mis minu kõrval voolavad. Tõusen ja ringutan ennast natuke, hämaras valguses on
näha minu räbaldunud kaltse ja mustunud keha, mis on vaevu kaetud. Olles juba
vaikselt üles ärganud mõistan kui tühi mu kõht on ja kuidas kurk kuivab. See on
mitme nädalase nälja ja vaesuse tagajärg
annaabi.ee 
