Anna Haava Autor: Laura Lepik Koeru 2017 Anna Haava elu • Elas aastatel 1864 –1957 • Luuletaja, libretist ja tõlkija • Kasvas üles talus • Esimene avaldatud luuletus oli äsja lahkunud Lydia Koidula mälestuseks • Miina Härma lõi Anna Haava luuletustele viisid • 1890ndate lõpus eluolud halvenesid • Suri üksikuna ja lasteta Nii ta on Tal on pikad põllepaelad, suured pikad siidipaelad, ta on tantsul nagu tuul, harva vaikib tema huul. Hääl tal on kui hõbekellal, silmad nagu tähed hellal, kuri ta ka natuke — ta on armas minule. Jää vait, mu süda Jää vait, mu süda, kannata! Küll ükskord lõpeb piin — ja peaks veel alles algama su võitlemine siin. Küll ükskord otsa nutetud su pisarad on kõik, haud heldelt enda avab sull' — siis oled õnnis-vaik. Isamaja Künkad kõrged päikse paistel, Mets nii haljas, org nii vaik:
täielikumaid komplekte (näiteks Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi, vaipseeliku kõrval hakkas levima kokku õmmeldud ühevärviline seelik. Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidipaelad, nöörid jne). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistus elemendina lillkivi. 18. sajandil rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemeid, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonistused ja teadusmeeste ( J.G Georgi ja A.W. Hupeli ) avaldatud materjalid. 1 Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärisusi
annaabi.ee 
