Tehnoloogia areng keskajal
toormaterjali osas. Juba eestikeelsest terminist (püti- ehk kaltsupaber, ingl. ragpaper, sks.
Lumpenpapier) on näha, et põhiliseks tooraineks olid kaltsud. Kuna enamik riideid valmistati
tol ajal linasest materjalist, oli taoline tooraine odav ning seda leidus praktiliselt kõikjal. Tõsi,
Euroopas kasutati toormaterjalina ka puuvilla, kuid sellest valmistatud paberi omadused olid
märksa halvemad kui linasel kaltsupaberil. Katsetati ka villaste ja siidikaltsudega, see aga
vähendas veelgi paberi kvaliteeti ning taolisest massist sai teha vaid pakkepaberit. Lisaks
linale katsetati ka teiste taimedega (kanep, nõges, vesikasvud jne). Kanepist näiteks saab väga
vastupidava paberi, kuid trükkimiseks on see kõlbmatu. Esimest paberi valmistamise töökoda
Saksamaal mainitakse kirjalikult 1390.a. Peamiseks tooraineks olid puuvillase ja linase riide
kaltsud. Järeldub, et inimene vajas midagi muud peale savi, kuhu panna kirja seadused, piibli
annaabi.ee 
