Soome-ugri rahvakultuur
saagist need, kellel oli tõsine põhjus, miks neil ei olnud võimalik meest jahile saata. Laisad jäeti saagiosast ilma.
Varasema jahile spetsialiseerunud siidasüsteemi lagunemist 19. sajandi Skandinaavias mõjutasid uusasukate
talupojakultuuri ja suurpõhjapõdrakasvatuse levik, samuti jahiloomade vähenemine ja 16. sajandil Jäämere rannikul
elavnenud karusnahakaubandus. Koola poolsaarel säilisid siidad kõige kauem ja kõige algupärasemal kujul, kuna
sealsete saamide poolrändav eluviis püsis suhteliselt kaua.
Pered elasid suurema osa aastast hajali oma suguvõsa maadel, mis enamasti asusid kalastuskohtade lähedal. Suguvõsa
maad olid omakorda jaotatud perede kasutatavateks maadeks, mida võidi pärandada. Perede eraomandiks olid
püünised, liikumisvahendid ja põhjapõdrad. Igal perel olid oma kevad-, suve- ja sügispaigad, mis olid valitud vastavalt
annaabi.ee 
