Hamlet, Terve Raamat
Ma
armastasin teid kord.
OPHELIA: Tõepoolest, prints, te veensite mind selles.
HAMLET: Ilmaasjata; voorust ei anna vana tüve külge pookida, ilma et
kõrvalmaitset jääks. Ma ei armastanud teid.
OPHELIA: Siis seda rängem on mu pettumus.
HAMLET: Mine kloostrisse; miks peaksid saama patuste sigitajaks?
Ma isegi olen keskmiselt süütu, aga ometi võin ennast süüdistada
sihukestes asjades, et oleks parem, kui mu ema poleks mind ilmale toonudki.
Olen väga uhke, kättemaksuhimuline, auahne; mul on varuks rohkem patte
kui mõtteid nende põhjenduseks, kujutlusvõimet nende kujundamiseks või
aega nende kordasaatmiseks. Mis peaks minusugustel sellidel siin maa ja
taeva vahel ukerdada olema? Me kõik oleme viimased kelmid, ära usu ühtegi.
Kebi aga kähku kloostrisse. (Järsku.) Kus su isa on?
OPHELIA: Kodus, mus isand.
annaabi.ee 
