Mis nõidusi sa siin korda saadad! Lõpeta! Lõpeta! Mina sulle vaenlase väe veel selga saadan... Sulle alles õige koha näitan kätte! JB: Palun saata lisaväge! Vaenlane on kontrolli alt väljumas! Miks keegi ei vasta! Pagan! Levi ei ole! Mida ma teen! Kp: (püüab mõõgaga JB'le äsada, kuid ei ulata. Räägib ägisedes) Oii, aga siil ütles ju et serviti! Vana Sarvikuraisk! Tule aga ligimaale! Et ma sihukesele sortsinärule nagu sina saaks alles äsada! JB: Härra, kas ei ole mingit sanssi teha ehk kompromiss? Peaksin mainima, et meie vägi ei ole antud hetkel võrdne ja te kindlasti ei sooviks maha pidada sedavõrd ebaeetilist käsikähmlust. Pealegi paistab teil olevat suurtes mõõtmetes nüri terariist. Asjaolud ei ole võrdsed. Kp: Mis poeg sina oled, et sellist keelt sa nigu räägid! Need sinu sajatused oleks justkui minu kodukeeli, kuid siiski ei saa ma mõhkugi aru
See andis meile rohkem vabadust." ,,Ta on nagu lipp mäejalamil, mis viitab veel tegemata asjadele: meid saab veel päästa!" 8.Teised teosest: Jüri Kallas: [...]Tegemist on suht tavalise düstoopiaga, millele pisukest omapära annavad veidi nihestatud rõhuasetused. USA on tõotatud maa, kuhu iga vähegi mõtlev isik "ära karata" püüab. Ka romaani kangelannast sai ebalojaalne kodanik just säherduse ebaõnnestunud piiriületuskatse käigus. Ka on autor pannud üsna palju rõhku sihukesele spetsiifilisele ja eelkõige "naistekale" omasele halearmsale ning "emasele" kirjutamislaadile. Ka armulugu pole välditud. Nelja saabki see romaan eelkõige oma vähese ulmelisuse (ajuti oli tunne, et loed olukirjeldust NLiidu elust) ja üsna triviaalsete lahenduste tõttu. Kolmest päästab vaid autori tugev üldliteratuurne tase. Soovitada ei julge, ise lugesin küll läbi, et ühe auhinnatud "ulme"romaaniga kursis olla, aga teist korda enam lugeda ei soovi
laevakella kõrval ja vana viltkübar toolikorjul. Noh, oli südaöö ja torm ja kõik nii salaparane -- mul oli just niisamasugune tunne nagu igal teisel poisil oleks olnud, nähes hukkunud laeva seal nii haledasti ja üksi keset jõge seisvat. Oleksin heameelega läinud laevale, natuke ringi kõlanud ja vaadanud, mis seal oli. Ütlesin seepärast: «Peatume siin, Jim.» Aga Jim oli sellele lausa vastu. Ta ütles: «Ma ei taha sihukesele hukkunud laevale hulkuma minna. Kes hädaohtu läheb, see saab hädaohus otsa, ütleb pühakiri. Võibolla on mõni vaht laevas.» 278 «Vaht -- heldeke!» ütlesin ma, «seal pole midagi vahtida, peale laudade ja kaardikambri. Arvad sa, et keegi riskeerib eluga laudade ja kaardikambri pärast sihukesel ööl, kui laevakere võib iga silmapilk puruneda ja jõkke vajuda?» Jim ei osanud selle peale midagi öelda, seepärast ta ei katsunudki.