Arvan, et tegelikult on rahvastikuränne pigem positiivne nähtus. Immigrandid saavad töökogemusi, õpivad nii keelt, kui tundma ka erinevaid kultuure. Kuna inimesed õpivad igast kogemusest, aitab rändekogemus neil edaspidises elus kindlasti paremini hakkama saada. Lähteriigi tööandjad peavad aga immigrantidele töö eest vähem maksma. Samuti seob rahvastikuränne erinevaid kultuure ja aitab kaasa globaliseerumisele ning ühiskonna ühtlustumisele. Lisaks on lähte- kui sihtriikidel alati võimalus nii migrantide kui immigrantide arvu piirata erinevate keelude ja soodustustega ehk rändepoliitikaga. Võib öelda, et rahvastikurändel on nii lähte- kui sihtkohariigile erinevaid positiivsed ja negatiivseid tagajärgi. Usun, et kuna igal riigil on õigus kasutada rändepoliitikas erinevaid piiranguid või soodustusi, et rahvastikurännet reguleerida, peaksid kõik inimeste pideva liikumisega rahul olema.
idapartnerluse kritiseerijaile on: 1) Idapartnerluse näol on tegu poliitikaga, mille tulemusi saame hinnata alles pikkade aastate pärast. Praegu on aga olulisim selle poliitika toimima saamine. Kuna naabruspoliitika ühendab erineva suuruse ja kultuuritaustaga riike, siis seda teeb ka idapartnerlus selle osispoliitikana. Seega ei saa partnerlusriikide erinev suurus ja ajaloolis-kultuuriline taust siin takistuseks olla. 2) Mis puutuib liitumisperspektiivi puudumisse ENP sihtriikidel, siis tähtsam kui liitumisperspektiiv peab olema sihtriigi veendumus eurointegratsiooni õigsusesse ja pühendumus reformidele, mis viivad sihtriigi vastavusse EL-i liikmesriigile esitatavaile nõuetele. 3) Mis puudutab idapartnerluse rahastusse, siis on seda pidevalt suurendatud. Aastaiks 2014-2020 on ENP-le eraldatud üle 15 miljardi euro, millest vähemalt pool summat suunatakse ENP idapartnerlusele. Venemaa on aga sügava majanduskriisi tõttu pidevalt vähendanud oma
annaabi.ee 
